David Nott “War Doctor”

Autor: Grete Haube

Oi, vot see raamat oli seiklus.

David Nott on Walesi päritolu üld- ja veresoontekirurg, kelle kireks on käia vabatahtlikuna sõja- ja katastroofipiirkondades abis. Aastate jooksul on ta end kirurgia vallas palju täiendanud, õppides näiteks lisaks keisrilõike tehnikat. Koos oma naisega on ta loonud David Nott Foundationi, mille kaudu nad toetavad üle maailma arstide koolitamist. David on aluse pannud kahele koolitusele, et valmistada kirurge ette sõja- või katastroofipiirkonda minekuks: Surgical Training for Austiere Environments ja Hostile Environment Surgical Training.

Kuna mind on alati paelunud sõja- ja katastroofimeditsiin, siis selle 2019. aastal ilmunud raamatu nägemine veebipoes tähendas kohest ostu. Ja ma ei pidanud pettuma. Raamat haaras mind täielikult endasse ja sündmuste kirjeldused olid niivõrd detailsed ja elulised, et oleksin justkui ise opilaua kõrval olnud. 

Raamatu alguses rääkis David oma lapsepõlvest Walesi looduses ja huvist lennukite vastu. Nimelt on tal olemas ka nii helikopteri- kui kommertsiaallennuki piloodi tunnistus. Aastaid töötas ta nii arsti kui piloodina paralleelselt, tekitades sealhulgas nii mõnegi ohtliku olukorra, mis olid ilmselt tingitud väsimusest, sest mõlemad ametid on äärmist keskendumist nõudvad ja seega kurnavad. Kui ta hakkas rääkima sõja- ja katastroofipiirkondades töötamisest, siis joonistus välja, et kaks põhilist probleemi, mida ta igas paigas kohtas, olid meditsiinipersonali varieeruv oskuste tase ja suhtlemisprobleemid. Erinevate missioonide käigus tekkis tal nii mõnigi konflikt kohaliku töötajaga, kuid tema briti kultuurile omane rahulikkus aitas ta nendest olukordadest välja. 

Suuremaks mureks oli tõesti personali väga erineva tasemega väljaõpe, mida ta otsustas järjekindlalt parandama hakata. Ta tegi valmis õppematerjali ja oli valmis seda soovijatele jagama. Sõna levis hästi ka sõjapiirkonnas, kus esimesel päeval ei tulnud kohale mitte kedagi, kuid mõned päevad hiljem oli saal täis ja kõik olid huvitatud, et mida see Suurbritannia arst rääkida tahab. Nendest väikestest kohalikest koolitustest oli tõesti palju kasu ja sellest kasvasid hiljem välja kaks eelmainitud suuremat koolitust.

Süüria on koht, mis on Davidile kõige rohkem südamesse pugenud. Kui ta käis seal esimest korda abis, siis sai ta kohalike kirurgide seast sõbrad kogu eluks ning mõned aastad hiljem päästis ta nende kõigi elu. Süürias käikudest räägib David kohutavalt detailselt, kirjeldades võikalt seninägematuid vigastusi ja patsientide lugusid. Tema Süürias nähtu mõjus aga rängalt ta vaimsele tervisele ja ta rääkis ka sellest väga avameelselt, kuidas tema värske suhe seetõttu kannatas ning kuidas ta lõpuks otsustas abi otsida. Ka kuninganna Elizabeth II juures lõunasöögil ei suutnud ta Süüria kogemustest mõjutatuna peaaegu et suudki lahti teha, kuid kuninganna oli väga mõistev ja hoopis tutvustas Davidile oma koeri.

Raamat võttis teises pooles pöörde meditsiinist kaugemale, kui sisu läks täielikult Süüria sõja ja Davidi poliitilise tegevuse kirjeldamisele. Aleppos muutus olukord iga päevaga aina väljakannatamatumaks ning David oli otsustanud päästa sealt oma kirurgidest sõbrad. Selleks kasutas ta oma tuntust meedias, andes loendamatul hulgal intervjuusid ja üritades mitmete poliitikutega kontakti saada. Ta helistas varahommikutel tundmatutele numbritele, et pääseda Assadi telefoniliinile ning ta üritas oma tutvuste kaudu sõnumeid saates ka Venemaa presidendini välja jõuda. Lõpuks pääsesid tema sõbrad Aleppost ja Davidi enda sõnul on taasühinemine nendega üks kõige emotsionaalsemaid hetki tema elus.

Kõige selle taustal on see üks kõige värvikam, kurvem ja samas mõtlemapanevam raamat, mida olen lugenud. Tihti tabasin end mõttelt, et “kuidas nii saab?”. Aga mõnes kohas maailmas tõesti niimoodi saab. 

 

CURARE

Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja

curare@eays.ee