Foto: Ketrin Popova

Talveseminar

Kuigi ürituse nimi vihjab talvele, oli märtsi esimeseks nädalavahetuseks lumi kadunud ning päike säras rõõmsalt, kui 30 entusiastlikku arstitudengit kogunesid Viljandi Haiglasse iga-aastasele Talveseminarile.

Aana-Liisa Kaste (stud med II)

Ürituse läbivaks temaatikaks oli seekord, sarnaselt Eesti Meditsiiniüliõpilaste Päevadele erakorraline meditsiin. Kahe päeva jooksul läbiti kokku 5 töötuba, mille kulminatsioonina toimus pühapäeval suur katastroofitöötuba.

Laupäeval koguti teadmisi üldistest trauma korral kasutatavatest valemitest, nagu MIST, CABCDE, RISE N FALL, TWELVE, prooviti õhkrinna eemaldamist ning mannekeenidel fikseeriti nii vaagnaid, lahtisi alajäseme murde kui paigaldati kanüüli ning žgutti. Üldtrauma situatsioonide kõrval sai praktiseerida ka sünnituse vastuvõtmist ning raseda käsitlust kriisisituatsioonis, samuti intubeerida last ning õppida erinevusi laste ja täiskasvanute õnnetusjuhtumi käsitluses. Terve laupäev kulus uute meetodite-võtete õppimisele ning kinnistamisele, et neid katastroofitöötoas kasutada.

Katastroofitöötuba

Kujutlege kaunist pühapäeva hommikut, olete kiirabis tööl ning viibite hetkel depoos, kui korraga saabub kõne: juhtunud on liiklusõnnetus, kuhu on kaasatud veok, mille juhti on tulistatud, rahvast täis liinibuss ning peatuses bussi oodanud inimesed. Olete teises tiimis, kes sündmuskohale jõuab ja vaatepilt on ootamatu: umbes 50 õnnetusse kaasatud inimest ning vaid neli kiirabi tiimi. Aeg jookseb ja ilmastikuolud mängivad Teile vastu. Kes millisesse triaažikategooriasse läheb ning keda esimesena transportida? Kas teisesel triaažil määratud kategooria on sobiv või on patsient kiirema abisaamise eesmärgil omavolitsenud? Milline punane patsient transportida esimesena? Kas õhkrinda eemaldati 5. ja 6. või 5. ja 4. roide vahelt? Kuidas hallata pealtnäha terveid paanitsevaid õnnetuses osalenuid?

Umbes sellises olukorras leidsid end kõik seminarilised, esmapilgul hoomamatuna tunduvas olukorras oli vaja rakendada kõiki eelneval päeval omandatud oskusi, proovida tiimitööd uudsel viisil ning seejuures kaotada võimalikult vähe “elusid”.

Päikeseline nädalavahetus ning uued teadmised

Kogu nädalavahetuse saatis noori Viljandis päike, Sakala maleva vabatahtlike poolt valmistatud toit ning uued ja huvitavad teadmised. Nagu kogemus on näidanud tulevad Talveseminarile üha nooremad huvitunud, et juba enne katastroofimeditsiini kursust olla kursis igapäevaselt kasutuses olevate meditsiiniliste võtetega. Lisaks praktilisele küljele toimus pühapäeval ka kriisisituatsiooni psühholoogilist külge tutvustav seminar, mille käigus tudengid kuulsid, kuidas kriisiabi ning tugivõrgustiku loomine alguse sai ning, millest võiks ise vastavates olukordades lähtuda. Oluline ei ole ainult abi võimalikult kiire andmine, vaid ka see, kuidas seda antakse.

Anu Korsar (peakorraldaja, stud med II)

Jäin seminariga väga rahule. Kõik kulges plaanipäraselt ning ka osalejad tundusid rahul olevat. Oli palju praktilist tegevust ning kõik said mitmesuguste tegevuste juures käed külge panna. Võib-olla see oli alguses kerge tagasilöök, et me ei saanud kokku algselt nõuks võetud osalejate arvu, kuid kokkuvõttes oli väiksem seltskond isegi mõnusam. Igaüks sai personaalsemat juhendamist ning tundsin, et isegi II kursuse tudengina oli seminaril osalemine jõukohane. Samas kindlasti ka sobilik V kursuse üliõpilasele.

Meeri Rahn (osaleja, stud med III)

Kõige rohkem jäi meelde hetk, kui saabusime oma “brigaadiga” suurõnnetusele haigla 9. Korrusel, kus otsa vaatasid abitud kaastudengid, mitukümmend karjuvat vabatahtlikku ja palju kunstverd. Tänu sellele, et eelmisel päeval olime teadmisi kogunud, saime peaaegu hakkama – kaos ei olnudki lõputu. Tuleb aga tõdeda, et õppimist ja harjutamist on veel palju.

CURARE

Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja

eays.curare@gmail.com