Autorid: Annika Arrak, Doris Poolamets, Liisa Kirs, Ingrid Tamvere, Mari-Liis Mets
Olles veetnud rahu ja inimõiguste töögrupiga nüüd veidi üle aasta, võin julgelt öelda, et see on olnud üks parimaid kogemusi mu elus. Mõelda vaid, et alguses kahtlesin pikalt, kas kandideerida assistendiks, ja sel kevadel olin mitu kuud kahevahel, kas võtta töögrupi juhtimine enda ülesandeks. Nüüd tundub kahtlemine nii asjatu ‒ see keskkond, need inimesed ‒ kuidas ma üldse sain mõelda, et ei tahaks seda teha?
Kui veidi rohkem kui aasta tagasi alustasime töögrupi ehitamist suhteliselt nullist, siis praeguseks on see imeline kogukond teinud kakskümmend kannapööret ning lendab tippkiirusel tähtede poole. Selle poolaasta tegevused ja saavutused räägivad enda eest. Kui kevadet alustasime Katastroofimeditsiini talk show’ga, siis veebruarist saati oleme väga tõsiselt keskendunud Ukraina sõjale ning sellega kaasnenud kriisiolukorrale. Võtsime enda kanda EAÜSi sõjaalase kommunikatsiooni, kogusime Biomeedikumis Ukrainasse saatmiseks meditsiini- ja hügieenitarvikuid ning jagasime sotsiaalmeedias võimalusi üldiseks toetamiseks, et iga tudeng saaks anda oma panuse.
Pärast osalemist EuRegMe-l, kust saime tohutult palju ideid, aga samas ka kiitust väga aktiivse tegevuse eest, tulime tagasi konkreetsete plaanidega, kuidas maailma päriselt paremaks muuta ‒ üks samm korraga. Selle eest rahu ja inimõiguste töögrupp, nagu ka kogu EAÜS ju seisavadki? Võtsime töögrupile sel korral lausa 4 assistenti ‒ we mean business! Üldassistendiks sai juba terve aasta aega aktiivselt töögrupi toimetustele kaasa aidanud Andra-Helena Toomet. Esimest korda hakkab täide minema ka unistus aktiivsest sotsiaalmeedia kajastusest ning töögrupile loodi sotsiaalmeedia assistendi koht, mille hõivas Helo Maria Laatspera. Kuna sel aastal võtab meie südamed ja tähelepanu ka Ukraina kriis, võtsime appi lausa kaks katastroofimeditsiini assistenti: Mari-Liis Mets ja Ingrid Tamvere.
Koos oleme teinud juba väga palju. Esimene koosolek toimus vaid mõned päevad peale EuRegMe-t ning sellest saati oleme kokku saanud iganädalaselt. Ja seda on ka vaja ‒ maikuus tegelesime kahe suure projektiga: panime alguse EAÜSi uuele podcastile 1ÕUN6, mille esimene osa ilmub lastekaitsepäeval, ning korraldasime mängupäeva Ukraina ja Eesti lastele.
On näha, et meie inimesed hoolivad sellest, mida nad teevad, ning pingutavad, et kõik tuleks väga hästi välja ‒ töögrupi juhile on see parim kingitus, mida kunagi soovida saaks. Igalt koosolekult lahkume naerulsui ning uue energiaga, sest näeme neid entusiaste enda ümber ja tahame veel rohkem korda saata. Kui kutsusime inimesi Maarjamõisa mõisahoonet koristama, tulid kohale lausa 8 ägedat neiut, kellega maja sai nii puhtaks, nagu juba aastaid olnud ei ole. Kõige selle taustal oleme aktiivselt tegelenud lähisuhtevägivalla vastase projekti loomise ja täiustamisega.
Kuid kuhu ikka, kui ainult sajaga edasi! Suvel on meil plaanis korraldada rahvusvaheline kogemuslugude õhtu Ukraina teemal ‒ sellele projektile otsime veel abikäsi, nii et liituge aga Ukraina aitamise taskforce’iga! Veel uurime plaane Autovabaduse puiesteega, kuid kuna see projekt on eelmisest aastast südamelähedane, siis tahaksime ka sel aastal midagi ägedat korraldada. Sügiseks on meil nii palju plaane, et peame korralikult vaatama, millised alles jätta ning millised edasi lükata. Üks on kindel ‒ rahu ja inimõiguste töögrupis leiab endale midagi meeldivat igaüks!
Mari-Liis Mets: “Rasketel aegadel tuleb aidata endast nõrgemaid. Ukraina sõjapõgenike lastele mõeldud mängupäeva idee sai alguse Maarjamõisas pisikesel koosolekul ning kasvas kiiresti hästi suureks. Hakkasime Annikaga pead ragistama ning ürituse kontseptsiooni välja mõtlema. Lõpuks saime aru, et üksi me sellega hakkama ei saa. Kutsusime appi Emma-Anni ja Kaisukaruhaigla ning spordigrupi ja toredad liikmed Ukraina taskforce’ist, sest jagatud mure on pool muret. Sellise aktiivse tiimiga hakkasime juba teisel koosolekul arutama, kuidas Ukraina peredeni jõuda ning üritusele sponsorlust leida. Kuna üritus on niivõrd suur, kutsusime appi ka Ukraina vabatahtlikke Tallinna Ülikooli organisatsioonist Students with Ukraine, kes aitasid ürituse jaoks materjale ning infot tõlkida, aga ka üritust enda kogukondadesse jagada. Järgmistel koosolekutel hakkasime arutama, mis mänge ja üritusi me lastele korraldama hakkame. Millised need üritused siis päriselt olid, sai teada see, kes üritust ise vaatamas käis.
Mõtlesime veel, et armastus käib kõhu kaudu ning kutsusime kõiki seltsilisi üles küpsetama, sest pole midagi paremat kui sessistressi muffinite valmistamisega maandada. Lisaks füüsilistele ja materiaalsetele ettevalmistustele, valmistasime ette oma vaimse poole. Käisime taskforce’iga õppimas psühholoogilise esmaabi ABC-d, et olla valmis kõigeks ning suuta inimesi õigesti toetada. Üritus möödus nii nagu pidigi, heade emotsioonidega ja mänguliselt. Tore oli näha ka vanemaid koos lastega mängimas ning kõik seltsikad said ukrainlastega toredasti aega veeta. Mängupäeva tõeliseks hitiks olid aga politseikoerad, kes pakkusid huvi pikaks ajaks nii suurtele kui ka väikestele. Vanemad said K9 töötajatelt küsida kõiksugu küsimusi koerte ja nende kasvatamise kohta ning lapsed said armsale koerale pai ja kalli teha.”
Doris Poolamets: “Vaadates maailma ning mõeldes, missugune näeb SCORP (ing. k. standing committee on human rights and peace) seal, siis tuleb nentida, et väga palju tööd tehakse ära just ekraani taga. Nimelt tehakse palju sotsiaalmeedia kampaaniaid, et tõsta inimeste teadlikkust. Just sellepärast on meil oluline olla EAÜSis see töögrupp, kes kannab hoolt selle eest, et meil oleksid seisukohad, mis seisavad meie huvide eest. Seetõttu otsustasime ka vastu võtta ühe uue seisukoha ning uuendada teist sel kevadel. Üheks nendeks on lähisuhtevägivalla seisukoht, mis on ka hiljaaegu löönud sädemeid meedias (huvilistele: https://www.err.ee/1608611692/eesti-juristid-lahisuhtevagivalla-ohvrid-pole-piisavalt-kaitstud). On väga kurb kuulda nii arstidelt, juristidelt kui ka inimestelt endilt, et meie lähisuhtevägivalla seadusandlus on puudulik. Eestis puudub otsene lähisuhtevägivalla kriminaliseerimine ning vägivallatsejad saavad oma karistuse mõne sarnase seaduse alt.
Teine seisukoht, mida me uuendasime, oli haiglate pommitamise kohta. Usume, et vägivald ei toimu mitte ainult haiglatele suunatuna, vaid ka tervele meditsiini meeskonnale. Seetõttu laiendasime seisukohta ning nüüd käsitleb see nii haiglaid, meditsiinitöötajaid, samuti füüsilisi rünnakuid kui küberrünnakuid. “
Loodame vaid, et saame täpselt samamoodi jätkata – ettevõtlikult, entusiastlikult ja suure huviga! Meie missioon on iga aastaga aina paremaks saada ja me oleme uuteks väljakutseteks valmis!
Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja
curare@eays.ee