Autorid: Elis Riin Tars, Estin Rand
Elis Riin:
Armsad lugejad!
Aeg – see müstiline kontseptsioon, mis annab meile kõik ning samuti võtab meilt kõik. Aeg Curares on andnud mulle paljut: oskusi kogu eluks, inspireerivaid tuttavaid ja sõpru, enesekindluse ja julguse kasutada oma häält. Mitte keegi pole liiga väike, et muuta maailma. Nüüd on see aeg täis ja ees ootavad uued katsumused. Lahkusin ametist kerge südamega, sest tean, et Curare on heades kätes – minu imelise kolleegi, sõbra ja lennuka inimese Estini juhtimisel. Aitäh kõigile, kes on Curaret elus hoidnud ja sellesse panustanud!
Kord telesarja „Manifest" vaadates jäi mulle kõrvu tsitaat, mis eesti keeles kõlab järgmiselt: „Peame tulevikku vaatama võimalusega, et kõik läheb hästi." See tsitaat kirjeldab väga hästi möödunud aastat ning jääb mind saatma tulevikuski. Kuigi vahel on raske ja kõik tundub lootusetu, siis toetavate inimeste abiga on iga mure lahendatav ja iga päike uuesti süüdatav. Selts ja Curare on üdinisti lahe koht, kus proovida ja katsetada ning vahepeal teha ka vigu, sest vigadest õpimegi kõige paremini.
Teile, armsad lugejad, ütleksingi: proovige, avastage, tehke vigu, õppige nendest ja ärge muretsege, sest lõpuks läheb kõik hästi. Aitäh, et olete meiega!
Estin:
Enne ülikooli õppima asumist poleks ma kunagi aimanud, mismoodi hakkab minu teekond edasi kulgema. Nii nagu paar aastat tagasi avasin oma esimese kunstinäituse pealkirjaga „Rännak”, mis vaatas tagasi minevikku, olen tänasel päeval samas kohas, ehkki ajalised mastaabid on oluliselt väiksemad. Seekord ei lähe ma paar sajandit tagasi, vaid käsitlen üksnes üht äsja möödunud aastat.
Mõne jaoks tundub endiselt kummaline, kuidas muidu läbi ja lõhki humanitaar arstiteaduse erialale jõudis. Mina ütlen selle peale, et siin pole midagi veidrat – loevad inimese tahe ja ambitsioonid, nendega võib kaugele jõuda. Puhtalt elutarkusest tulenev mõte.
On olnud küllaga hetki, eeskätt õppeaasta alguses, kus oli vaimselt raske. Keskkond oli niivõrd uus ja teistsugune. Vaimselt oli raske, kuna ma pidin oma suhtumist palju muutma – sain aru, kui lapsekingades ma tegelikult olin.
See areng kestab edasi, aga mind kannustab see, et aastaga on toimunud suur hüpe edasi. Edasiliikumine pole toimunud tagasilöökide ja vigade tegemiseta. Elis Riin, minu eelkäija, aga tõi kenasti välja, et vigu peab julgema teha, sest need õpetavad enim.
Olen uuel ametikohal entusiastlik ja mul on suur au olla siin. Annan endast parima, et olla hea töögrupi juht ja viia Curaret samamoodi edasi paremuse poole, nagu on arstiteadusesse tulek minuga teinud. Aitäh Elis Riinile, eelmise peatoimetajale, ning Curare toimetusele toe eest! Tänan ka omalt poolt teid, head lugejad, et olete Curarega. Üks kõigi ja kõik ühe eest.