Autor: Kadi Kruuv
Autor: Marie Jõgiste
Minule kui esmakursuslasele oli Rebasehüpe midagi täiesti uut ja tundmatut. Et seltsikatest arstitudengid rebastele kahe nädala jooksul pea iga päev tegevusi korraldavad, oli väga üllatav. Üritustest osa võttes ja vanemate kursusekaaslastega tutvudes tekkis mul kohe kodune tunne, et mind on justkui vastu võetud. 6 aastat üksi raamatute taga istuma ma nüüd kindlasti ei pea.
Esimene nädal algas pauguga. Kohe esmaspäeval tuli Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts enda kümmet töögruppi Biomeedikumi kõigile tutvustama. Iga laua taga toimus midagi põnevat. Saime lugeda Seltsi ajakirju või haarata kaasa sõnarägastiku, kus loengu ajal sõnu taga ajada. Kahe tunni bioloogiaga ei suutnud mina kõiki sõnu üles leida ja auhinnast sain nii vaid unistada. Isegi kooki oli toodud, et rohkem rebaseid ligi meelitada. Ka banaani sai nõeluda ja ega see nii lihtne polegi, kui algul tundub. Algajal läheb enne 5 minutit kui nõela õigetpidi kätte saab, vähemalt minul juhtus nii õnnetult.
Ja ega kõikide töögruppide juurde ei jõudnudki. Sellepärast võtsin osa Seltsi tutvustavast õhtust, kus nelja töögrupiga lähemalt tutvuda sai. Iga töögrupi esindajad olid otsinud Schmidti keskuses oma nurgakese, kus kõikide uudishimulike küsimustele 15 minuti jooksul vastata. Näiteks Curare, Seltsi ametlik häälekandja ja kõige töökam grupp vastutab netiartiklite, Seltsi paberkandjal ajalehe, podcast’i ja veel palju muu eest. Ning huvitav, et töögrupiga liitudes ei pea ainult artikleid kirjutama. Saab ka kirjavigu parandada, pildistada, podcast’idele teemasid mõelda, inimesi rääkima kutsuda või kõige korraldamisega tegeleda. Igatahes põnev koht, kus peale õpinguid aju puhata muudel teemadel mõtiskledes. Hariduse töögrupp, kelle töö üpris kirju tundub, korraldab koolitusi nii oma tudengitele, koolilastele kui ka üldisele publikule, teeb väljasõite teistesse koolidesse. Välisvahetuse grupis on võimalus minna kuuks teise riiki või tutvustada välistudengile hoopis Eestit, saada eluaegsed sõbrad. Siseürituste grupp ehk pigem peogrupp korraldab väiksemaid pidusid ja suuremaid üritusi nagu Medicina, lauamänguõhtuid, piknikke ja kõike muud, mida meelelahutuseks vaja. Üritusel jätkus juttu nii kauaks, et enne üheksat õhtul aeti meid vägisi õppehoonest välja. Just peale seda õhtut liitusin ka mina EAÜSiga, sest tulevasi lahedaid üritusi ja inimesi on nii palju.
Veel üks väga põnev üritus oli Curare loovkirjutamise õhtu, kus istusime väikese grupiga fairy lights’ide valgel, laua keskel snäkid ja glögi, ning kirjutasime. Kui põhikoolis ja gümnaasiumis olen saanud kodutöödeks vaid kohustuslikke 400-sõnalisi kirjandeid, siis just see üritus oli võimalus oma mugavustsoonist väljuda. Karme piiranguid polnud - teemaks “Väike roheline Seltsi majake” ja kirjuta, mida soovid. Aega anti hommikuni, kuid 2 tunniga olid õnneks kõik lõpetanud. Parimad kirjutajad said ka kommi ja Seltsi merch’i. Mina nende hulka ei kuulunud, sest suutsin ainult makaronidest ja elektrihindadest hämada. Peale kohustuslikku osa muutus kirjutamine tantsuõhtuks. Kuulasime Anne Veskit ja proovisime džaivi tantsida, jällegi sai koju alles peale üheksat õhtul.
Speed-dating. Algselt veidi hirmutava ja väljakutsuva pealkirjaga üritus, mis oli tegelikult üks lahedamaid õhtuid Maarjamõisa seltsimajas. Alguses olid küsimused lihtsad ja mugavad, just võõrastega arutamiseks, aga aina hullemaks läks. Vahepeal jooksis aju kokku ja nägu läks punaseks, kuid õnneks oli õhtu lõpuks kõigiga mugav suhelda. Kahest minutist arutelust jäi puudugi. Õhtu lõpus mängisime Twister’it, kus ka viimane ärevus sekundiga kadus. Ja muidugi sai traumasid jagada! Tunnen, et just peale seda õhtut julgen ka vanemate kursuste tudengite juurde astuda ja vestlust alustada. Kas või nendestsamadest lapsepõlvetraumadest.
Ja lõpuks - EAÜSi rebasteerimine. Ma pole kunagi varem ühelgi rebaste retsil/ristimisel/rebasteerimisel nii hästi ennast tundnud. Esimest korda ei visatud muna pähe ega pandud konservi nina alla. Selle asemel jagati meid gruppidesse ja saime päriselt midagi lõbusat teha. Natuke näidelda, piltide jaoks poseerida, värvida, liimida ja kleepida ning veidi ka ajusid ragistada. Näiteks pidime madalas kohas pea ees vette hüpanud kannatanule esmaabi osutama ja kiirabi õigesse kohta kutsuma. Seda kõike muidugi mängult ja pooliku mannekeeni peal, aga meie grupi hoole all oleks ka päris inimene ellu jäänud. Loomulikult juhendas seda seiklust ka kasvataja nagu lasteaias ikka. Vedas meid hanerivis ühest toast teise ja valmistas meid vaimselt iga töötoa jaoks ette. Kui kõik tehtud saime, kogunesime õue. See oli kõige jubedam osa, sest 200 meetrit me lihtsalt jooksime pimeduses. Aga lõpuks saime süüa ka, muidugi peale vande andmist, kus lubasime kõik kasvõi korraks Soome tööle minna. Peale rebasteerimist toimuski sügispiknik, kaua kestnud traditsioon, kuhu tulevad kõik vanad ja uued arstitudengid kokku ja küpsetavad vorstikesi. Kõhu sai täis, tantsida ka ning muidugi jälle uute nägudega tutvuda.
Rebasehüppe nädalal jõudsin mina iga päev peale 21 koju. Tegevusi ja huvitavaid üritusi oli nii rohkelt, et paljudele ei jõudnudki ja vahel tuli kohe peale kooli või konsultatsiooni rohelisse mõisahoonesse joosta. Mul oli väga põnev ja usun, et teistel esmakursuslastel ja osavõtjatel samuti.