Autor: Eneli Maranik
29. mai – 2 päeva lõpueksamini
Enne igat eksamit jääb alati see üks päev õppimiseks puudu. Lõpueksam ei ole siinkohal mingisugune erand. Võiks arvata, et 18 koolis veedetud aastaga on see juba selgeks saanud ning õppimisplaani tehes vaikimisi „niisama vahtimise päevad” sisse arvestatud, kuid isegi seda tehes ei õnnestu ainult-ühte-lisapäeva-oleks-vaja olukorda vältida. Pärast kahte kuud valdavalt aadressil Wilhelm Struve 1 teisel korrusel veedetud päevi on lõpuks aeg raamatukogu esimesel korrusel olev kapp konspektidest, juhtmetest ja allesjäänud kummikommidest tühjaks teha (kahe kuu jooksul said kõik Rimi pakutavad kummikommid ära proovitud ja pingeritta pandud). Õppimise käigus kujunenud grupp Kose-Karuse-Kullamaa (nime vihjeks broneeritud erinevad rühmatööruumid) lahkub viimast korda öisest üsna tühjast raamatukogust.
30. mai – 1 päev lõpueksamini
Pinge hakkab vaikselt kerima. Kuue aasta jooksul omandatu tuleb homme vormistada stuudiumi viimases teadmiste kontrollis. Eksam ise on ülesehituselt järgnev: 160 valikvastusega küsimust on jaotatud seitsmesse plokki, mille vahel liikuda ei saa ning mille lahendamiseks on kokku aega neli tundi. Kirjalik eksam Linkbergi auditooriumis on asendunud Delta keskuses toimuva veebieksamiga Moodles. Kuigi aprilli alguses kogu 25 eriala kordamisega alustades tundus, nagu näeksin osa materjalist esimest korda, siis pärast lugematuid loenguid, praktikume, seminare, õppimis-, töö- ja praktikatunde võiks eksamil pirnike põlema minna ja ka terve eksami aja põleda. Midagi on ju ikka külge jäänud?
31. mai – lõpueksam
Today is the day. Hommikul ärgateski keerab kõhus ja isu pole. Kui keegi praegu Cerucali pakuks, siis sellest ära küll ei ütleks. 20-minutiline jalutuskäik Delta keskusesse ei tee asja paremaks. Üks meist siiski ei tühjendanud üleeile oma kappi raamatukogus ning avastab, et on ID-kaardi sinna jätnud, ja peab seetõttu eksamile tulema passiga.
Kell 10.00 saabub tõehetk.
Neuroloogia ja psühhiaatria plokiks on juhe nii koos, et on vaja teha jalutamise- ja WC-paus.
Kolm ja pool tundi hiljem on kuue aasta viimane jõupingutus tehtud. Nagu tavaliselt, olen üks viimastest lahkujatest. Delta keskusest kodu poole minnes kohtan tee peal paari kursusekaaslast ja saame üksteisele „palju õnne, doktor” soovida. (Mina ja doktor? Ei tundu veel reaalne.)
Päeva lõpetame rühmakaaslastega Emajõel ujuvas saunas. Jõuan korduvalt mõelda, kui väga nendega ikka vedanud on.
10.-13. juuni – viimased EMO valved abiarstina
Praktika-aastal ootamatult väga armsaks saanud Kuressaare on nüüdseks nagu teine kodu Eesti teises otsas, kuhu talvel ja kevadel Tartu praktikatsüklite ajal kuus üheks nädalavahetuseks sõitmine oli alati seda väärt. Kõige viimastes abiarsti valvetes jõuab kohale, et järgmisel korral siia tulles pean istuma laua taga parempoolse töökoha asemel vasakule valvearsti kohale ja ka minuga koos töötavat abiarsti vajadusel juhendama. Lisaks arstikoodile, retseptiõigusele ning enda nime alt epikriiside koostamise õigusele saabub koos diplomi ja kraadiga ka suurim ja hirmutavaim osa arstiks olemisest – vastutus. „Mis siis, kui minu pärast juhtub patsiendiga midagi? Mis siis, kui ma magan midagi maha?” – taolised mõtted on peas keerelnud juba kliinilise õppe algusest saati, kuid on nüüd praktika-aastal eriti suure hoo sisse saanud. Viimane aeg on küsida ära kõik olulised küsimused, alustades sellest, kuidas ja millega ma täpselt vajadusel patsienti Tallinnasse saadan ning lõpetades kõikvõimaliku nõutava dokumentatsiooniga.
16. juuni – lõpuaktus
„Armsad lõpetajad! Ma soovin, et teist saaksid tublid arstid, hambaarstid, proviisorid, rahvatervise või õenduse spetsialistid, kuid veelgi enam soovin ma, et teist saaksid õnnelikud inimesed. Seiske alati näoga päikese poole, siis jäävad varjud selja taha…”
Dr. Peetsalu kõnet kuulates käib peast läbi mõte, et kuidas me nüüd järsku siia jõudsime. Võibolla oleks pidanud kaks aastat tagasi ise Curare peatoimetajana värsketele arstirebastele kirjutatud soovitusi tõsisemalt võtma: „Hoidke ja toetage üksteist – sinu tänased rühma- ja kursusekaaslased on sinu tulevased head kolleegid. Naudi järgnevat kuut aastat – need mööduvad kiiremini, kui sa arvatagi oskad.” Soovitus number üks on õnnestunud üsna hästi – rühmakaaslased on olnud maailma parim tugigrupp ja kuueaastasest kadalipust läbivedajad. Alustades ühistest piparkoogi- ja lauamänguõhtutest, lugematutest meemidest ja hommikustest Zoomi tantsupidudest kuni lihtsalt olemas olemiseni. Teise soovituse järgimine on see-eest kulgenud keerulisemalt. Osa kuuest aastast on muutunud ühtlaseks covid-häguks, osa kuhugi unustusse kadunud, osa jällegi väga elavalt elu lõpuni meeles. Diplomile järele minnes ei jõua kätte antav tiitel veel ikka üldse kohale ning lühend „dr.” enda nime ees tundub natuke nagu väljamõeldis.
25. juuni – 3 päeva residentuuri sisseastumiseksamini
Õues on palav, toas veel palavam. Puhur keerutab ainult sooja õhku ringi. Ajumaht oleks justkui ammu täis saanud, aga üritan sinna muudkui uut infot juurde suruda. Mis siis, et lõpuks saab keskenduda ainult enda lemmikerialale – lõpueksamile eelnenud kaks kuud õppimist on olnud nii väsitav, et praegu uueks eksamiks õppimine ja kordamine nõuab korralikku tahtejõudu. Jätkuvalt on väga lohutav kaaskannatajalt (tervitused siinkohal Beritile!) kuulda lauset „mul ka ei edene”.
Olukord meenutab paratamatult kahe aasta tagust sise-eksamiks õppimist, kui kuumuse tõttu kannatas kohati ainult hilisõhtul kliinikumi keldris õppida ja kogu ülejäänud maailm nautis suve. Ka öised rattatiirud Prismasse ei aita enam.
28. juuni –residentuuri sisseastumiseksam
Kodust väljudes näitab kraadiklaas 28 °C, kuid tundub, nagu kraade oleks vähemalt 10 võrra rohkem. Hingata pole midagi ning tunne on veel vastikum kui lõpueksami päeval. Lastekliinikus ei ole olukord ootuspäraselt grammigi parem – kohale jõudes meenutab temperatuur tavapärast sauna. Valitsevas leitsakus on järgnevatel tundidel vaja kõikvõimalikud viimaste aastate jooksul omandatud pediaatria-alased teadmised lagedale tuua. Pediaatria on olnud minu erialavalik sama kaua kui arstiamet ise ning mingeid teisi variante pole kunagi olnud ning ei tule ka. Residentuuri astudes on võimalik kandideerida kas nelja-aastasele üldpediaatria programmile ja/või viie-aastasele kõrvalerialaga kohale, mille sisseastumiseksam koosneb mõlemal juhul kirjalikust ja suulisest osast. Kui juba, siis juba. Üks eksam oleks ilmselgelt liiga vähe, mistõttu on täna vaja hakkama saada kahe kirjaliku ja kahe suulise eksamiga: üldpediaatria kirjalik test, mis koosneb valikvastustega ja lahtistest lühivastustega küsimustest; sarnase ülesehitusega kõrvaleriala test; üldpediaatria suuline eksam, kus tuleb vastata kolmele üsna laialivalguvale küsimusele; kõrvaleriala suuline eksam, mis koosneb kahest lahtisest küsimusest.
Kell 9 jagatakse patakas pabereid kätte – jõudu tööle! Küsimusi on igasuguseid: neid millele võiks vastata une pealt ja neid, mille õppimine pole pähegi tulnud ning mida peab tuletama hakkama. „Kui palju on normaalselt imiku diurees?”. Üritan mõttes tagasi minna paari aasta tagusesse aega, kui olin abiõena tööl neonatoloogia intensiivis ja kus sai vastsündinute diureesi lugematu arvu kordi intensiivravilehtedele arvutatud. Üldiselt on üldpediaatria kirjalik eksam täiesti jõukohane ja küsimused normaalsed. Kõrvaleriala kirjalik eksam on see-eest oodatust keerulisem ja mõne küsimuse päritolu tekitab minus hulgaliselt segadust, aga saab ka see tehtud (lõpetan kirjalikud eksamid taas viimasena!). Hingetõmbeaega ei ole, sest kirjalikule osale järgnevad kohe suulised eksamid kõrvalerialade kaupa (mida on sel aastal viis). Enda “rõõmuks” saan vastama minna kõige esimesena. Ei midagi liiga hirmsat, kuue aasta jooksul on igasuguste asjadega harjutud – kui suulistel eksamitel on võimalik tõmmata mõni keeruline küsimus, siis selle peale on mul eriline anne! Esimese suulise vastamise järel saabub paus ja tuleb ootama jääda üldpediaatria suulist osa. Vahepeal tuuakse meile eksamikomisjoni ruumist kiluvõileibu ja kapsapirukaid. Ja jahedat õhku tekitav puhur!
Kella kolme paiku jõuab kätte sisseastumiseksami viimane vaatus: üldpediaatria suuline eksam. Küsimusi on kolm (lümfisõlmede suurenemine lastel, jalavalud lastel ja pikaajaline köha lastel) ja ülesanne lihtne – tuleb rääkida nii palju ja põhjalikult, kui oskan. Pole probleemi! Ükskord peab suuliste küsimustega vedama ja õnneks on see päev täna.
Pärast peaaegu kaheksatunnist grillimist (igas mõttes!) astume lastekliinikust välja värskete pediaatria residentidena. Mõlemad Tartu üldpediaatria kohad jagusid meile Beritiga (kes on nagu minagi pediaatria-või-mitte-midagi mentaliteediga). Süda on lõpuks rahul ja oleme jõudnud õigesse kohta.
20. juuli – teine EMO valvearstina
Kella 23 ajal kutsun viimase paari tunni jooksul juba kolmandat korda anestesioloogi alla EMOsse, et patsiendile kardioversiooniks anesteesiat teha. „Ära rohkem nüüd helista!” ütleb ta osakonnast lahkudes.
8. august – viimane EMO valve Kuressaares
Järgmisel hommikul võtab valve üleandmine tavapärasest rohkem aega – olen teinud enda senise rekordi ja hospitaliseerinud valve jooksul kaheksa patsienti, mis on maakonnahaigla jaoks üsna arvestatav hulk. Siinkohal selgituseks – Kuressaares on tööl korraga üks valvearst nn üld-EMOs ja lisatööjõuna päevasel ajal üks abiarst; traumatoa eest vastutab valvekirurg ning heal päeval on ka seal abiarst.
Praami peale minna on üsna kurb, sest kes teab, millal ma uuesti Kuressaare EMOsse jõuan.
1. september – residentuuri esimene päev
Nonii, this is it. Järgnevad vähemalt neli aastat on nüüd kenasti sisustatud. Esimese aasta plaan näeb välja selline: kaks kuud lastekirurgias, kuu allergoloogias, kolm kuud neuroloogias, neli kuud ägedate infektsioonide osakonnas ja kuu neonatoloogias. Lastekirurgia on juba praktika-aastalt tuttav koht, kuid siiski ootab mind saabudes üks üllatus: osakonnas on korraga viis residenti –peaaegu sama palju kui kirurge. Eks ole näha, kas kõigile tegevust jagub või läheb koha eest opilaua ääres võitluseks nagu „Grey anatoomias”.
Loe II osa Curare jõulunumbris, mis ilmub detsembris.