Pediaatria teise aasta residendid Hannes Vaas ja Katrin Köbas. Foto: Elo Maria Pauman

Pediaatria residentuur

Autor: Annika Saar

Seekordses jõulunumbris heidame pilgu roosa maja uste taha ning tutvume pediaatria residentuuri võlude ja valudega. Kogemusi jagavad teise aasta residendid Katrin Köbas ja Hannes Vaas.

Miks osutus residentuuri valik pediaatria kasuks? Kas sai valitud ka kõrvaleriala?

Katrin: See valik sündis aja jooksul. Arstiõppe ajal sain töötada lastekliinikus nii abiõe kui -arstina ning sealt hakkas see mõte idanema. Ühel hetkel avastasin, et kõikides kliinilistes tsüklites puudutasid absoluutselt kõik mu küsimused lapsi. Küsimustele sain enamjaolt vastuseks, et küsige ikka lastearstidelt. See oligi arusaamise moment, et kui minu põhihuvi läheb vaikimisi sinna suunas, siis ju see on õige valik.

Hannes: Minul tekkis selgus veidi hiljem, sest esimesed viis aastat tahtsin saada perearstiks ja käisin ka tööl perearstikeskuses. Kui jõudsin neljandale kursusele, ütles mu abikaasa, kes oli viiendal aastal, et peaksin minema pediaatriks, kuna tema sõnul sobin sinna majja väga hästi. Kui aasta hiljem ka ise sinna jõudsin, siis selgus tõsiasi, et tõesti on päris tore maja. Kuuendal aastal seal praktikal viibides hakkas mulle see eriala väga meeldima ning nii mõtlesingi ümber.

Me mõlemad oleme astunud pediaatria residentuuri kõrvalerialata. Mõistlikum ongi pärast ülikooli astuda üldpediaatriasse ja siis aastate jooksul vaadata, kuhu osakonda sobid, kus on sinu jaoks ruumi ja sellest lähtuvalt valida kitsam eriala. Kitsamate erialade puhul on sageli olukord, kus Eestis ongi vaja ainult kahte või kolme spetsialisti. Kohe pärast ülikooli on väga raske öelda, et mina olen kindlasti pediaatriline neuroloog ja sobin väga hästi Tallinnasse, sest reaalne kokkupuude selle erialaga on olnud minimaalne.

Teadupärast puutuvad arstitudengid stuudiumi vältel põhiliselt kokku täiskasvanud patsientidega. Kas käisite üliõpilasena ka mõne residendi või arst-õppejõu kitlisabas, et tutvuda pediaatriamaailma eripäradega?

Hannes: Mina varjutamas ei käinud, aga üritasin panustada suvel töötamisele: pärast teist ülikooliaastat läksin tööle ja igal suvel töötasin nii palju kui võimalik. Käisin küll kolmanda aasta keskel vaatamas arstide tegemisi lasteintensiivravi osakonnas, aga tol ajal ei olnud mul mingit kliinilist kogemust – läksin ja vaatasin suurte silmadega ning suurt midagi aru ei saanud.

Katrin: Ka mina otseselt ei käinud kuskil. Kuna mind on kasvatanud lastearst (ema Kristel Köbas arst-õppejõud pediaatria erialal – toim), siis pediaatria eripäradega sain tuttavaks kodustes tingimustes.

Katrin Köbas Foto: Elo Maria Pauman

Kuidas möödusid sisseastumiskatsed?

Katrin: Valmistumine residentuuri sisseastumiskatseteks oli vaevaline tulenevalt sellest, et ma ei olnud valmis uueks pingutuseks pärast niigi pingelist lõpueksamit. Lihtsamaks muutis selle kindlasti fakt, et lõpuks sain keskenduda ainult sellele, mis pakkus huvi, mitte ei pidanud õppima midagi lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada. Eksam ise ei olnud üle mõistuse keeruline, vaid baasteadmistele tuginev.

Hannes: Mõned asjad olid väga keerulised ja kummalised, aga kõiki asju ei saagi teada, kuid üldjoontes arvan, et tegemist oli suhteliselt mõistliku eksamiga.

Katrin: Eks iga eksam on pingeline, aga eriti pingeliseks tegi selle teadmine, et oli ainult 2 kohta ja 6 kandidaati. Üldiselt on minu emotsioonid seoses sisseastumiseksamiga pigem positiivsed.

Hannes: Ma alustasin valmistumist natuke varem, sest esimesed viis aastat ei olnud ma pediaatriaga nii tihedalt seotud olnud ja tundsin, et mul on väga palju järele õppida. Paar kuud enne lõpueksamit hakkasin sellega tegelema ja pärast lõpueksamit vaatasin uuesti pediaatria üle. Kõige raskem oli pediaatria sisseastumiskatseteks õppimise lõpetamine ja lõpueksamiks õppima asumine, sest üks asi on õppida seda, mis sind tõeliselt huvitab ja kus võiks süvitsi minna, kuid teine asi õppida asju, millest kõik ei ole sinu kirg.

Kuidas näeb välja residendi tavaline tööpäev?

Hannes: See oleneb palju sellest, millises tsüklis parasjagu oled. Seda on raske üheselt kokku võtta.

Katrin: Klassikaline tööpäev on ikka 8–16 ja sellele lisandub valvetöö, mis on esimestel residentuuriaastatel päevane ja nädalavahetustel. Kõik muu sõltub juba erialaspetsiifikast, et kas on rohkem statsionaarset või ambulatoorset tööd. Oluline erinevus tuleneb ka põhibaasi asukohast, sest Tallinnas on töökoormus hoopis teine tulenevalt patsientide arvu rohkusest.

Hannes: Lisaks on selgelt nähtav hooajalisus lastehaiguste esinemises. Seda eriti infektsioonhaiguste puhul, aga ka teistes osakondades kipub suvel olema rahulikum, talvel on selle eest tööd väga palju.

Milline tsükkel on senini kõige meeldejäävam olnud? Miks?

Hannes: Tsükleid on olnud tegelikult hästi palju, kasvõi üldpediaatria raames kõik kõrvalerialad (nt gastroenteroloogia, reumatoloogia, endokrinoloogia). Tsüklid ise on suhteliselt lühikesed ja nende mõte ongi, et residendid saaksid mingi ettekujutuse, mida üks või teine eriala endast kujutab ja milline on nende kirg.

Mulle on seni kõige meeldejäävam olnud infektsioonhaigused, mille puhul mulle väga meeldib see, et kui laps tuleb mingi murega, siis see on enamasti üks probleem. Sa hakkad seda lahendama ja paari päevaga on see enamasti selgeks tehtud. Näed seda, et tuli haige laps, sekkusid ja asi läks paremaks – selgelt on näha tööefekt ja see teeb selle töö väga mõnusaks.

Katrin: Mulle tundub, et ma olen nii vähe tsükleid läbinud, sest olen siiani teinud pigem neid pikki tsükleid. Ma ei oskagi ühte lemmikut välja tuua, sest olen vist selles faasis, kus kõik on hirmus põnev ja ükskõik mis tsüklis ma olen, ma elan sinna sisse ja mulle nii tohutult meeldib. Loomulikult mõtled igas tsüklis, et kas see on see, mis võiks olla tulevikus sinu kõrvaleriala.

Hannes Vaas Foto: Elo Maria Pauman

Kuidas hindate pediaatria residentuuri üldist kvaliteeti? Mis meeldib kõige rohkem, mis valmistab peavalu?

Hannes: Ma leian, et üldiselt on meil enamik asju keskmised või üle selle. Meil ei ole midagi, mille üle saaks väga palju viriseda. Alati saab midagi paremini teha, aga kui vaadata teisi, siis pediaatria residentuuriga on ikka päris hästi. Väga positiivne külg on see, et meil reaalselt juhendatakse ja tehakse seda hingega. Eelisena tooksin välja ka selle, et soovi korral saab asju teha üksi ja soodustatakse üksi tegemist, aga keegi ei sunni, kui sa ei ole selleks valmis. Samuti on suur pluss see, et meil on väga aktiivsed residendid.

Katrin: Ma arvan ka, et üldjoontes on meil päris hästi. Kindlasti on mitmeid nurki, mida annab lihvida ja mille lihvimisega tegeletakse suhteliselt aktiivselt. Kolleegide suhtumine on hästi avatud ja kui on mingeid probleeme, siis 

kuulatakse ära ja võimalusel üritatakse leida lahendus. Seda kindlasti ei ole, et oled oma probleemiga üksi.

Hannes: Positiivse küljena tooksin ka välja kolleegide vastutulelikkuse, mis võib-olla tuleneb meie patsientuuri eripäradest. Meie patsiendid on rohkem kaitset vajavad ja nende suhtes on inimestel tugevamad emotsioonid ning tulenevalt sellest on arstid oma igapäevatöös keskmisest vastutulevamad.

Kas ja millised on võimalused enesetäiendamiseks välismaal? Kas olete käinud välismaal äkki mõnda tsüklit tegemas?

Hannes: Praegu ei ole ühtegi tsüklit välismaal teinud ja ei ole ka plaanis, kuid kui valin kõrvaleriala, siis kindlasti võiks ka suuna väljapoole Eestit võtta.

Katrin: Üldiselt minnaksegi välismaale seoses kõrvalerialaga. Muidugi, kui kellelgi on soovi ja võimalust minna varem, siis see on meie erialal soodustatud. Keegi ei võta sind käekõrvale ja ei ütle, et võta nüüd selle inimesega ühendust ja mine sinna, aga kui sul on endal soov, siis mine aga.

Kirjeldage senini kõige huvitavamat juhtumit, mida olete residentuuri jooksul näinud.

Hannes: Neid juhtumeid on tegelikult päris palju. Iga kuu on vähemalt üks selline patsient, kes jääb n-ö minu patsiendiks. Ühte konkreetset on äärmiselt raske välja tuua.

Katrin: Ikka jäävad meelde sellised ebatüüpilised või komplitseeritumad juhtumid. Tavaline köha-nohu-palavik ilmselt ei jää meelde, aga kui sümptomite taga on mingisugune immuunpuudulikkus või mõni muu krooniline haigus, millele just sina koos juhendajaga jälile saite, siis need jäävad meelde.

Hannes: Eks kõiki neid meeldejäävaid juhtumeid ühendabki asjaolu, et need on haruldased ja huvitavad. See on pediaatria suur eelis, et kõik harvaesinevate diagnoosidega täiskasvanud on need diagnoosid kunagi saanud ja tihti on selle taga pediaater. Meie näeme neid inimesi esimestena ja üritame kõiki sümptome kokku panna. Kuna lastel on enamasti üks või mõni üksik haigus, siis väga paljude sümptomite esinemisel on tõenäoliselt tegemist sündroomi, mitte haigusega.

Millised on  suurimad rõõmud ja raskused lastega tegeledes?

Hannes: Lastega töötades on eripäraks see, et lapsed on oluliselt vahetumad suhtlejad. Kui täiskasvanul on midagi halvasti, siis ta kas ei ütle seda välja või väljendab end just väga teravalt. Lastega on asjad palju konkreetsemad: kui on midagi halvasti, siis nii nad ennast väljendavadki, ja kui hästi, siis saavad kõik sellest osa.  Samuti on nad avatumad ja ausamad.

Katrin: Minu jaoks teeb lastega tegelemise palju lihtsamaks mõte, mille avastasin praktika-aastal Pärnu Haigla EMO-s. Nimelt jõudsin arusaamisele, et nii lastel kui täiskasvanutel on palju sotsiaalseid probleeme ja minu jaoks on kohutavalt kurb, kuidas eakad inimesed on sageli probleemidega üksi. Laste puhul on tore see, et seal võivad olla kurvad sotsiaalsed olustikud, kuid nad ei ole kunagi päris üksi. Lastel on kas oma vanemad, vanavanemad, üks vanem või nad on lastekodus, asenduskodus, aga nad ei ole kunagi päriselt üksi. Samas üks eakas vanaproua võib siin maamunapeal  olla täiesti üksi.

Foto: Elo Maria Pauman

Mis omadused peaksid olema ühel heal pediaatril?

Katrin: Ma arvan, et seda oskust on vaja põhimõtteliselt kõikidel meditsiinilistel erialadel, kuid kindlasti tooksin esimesena välja suhtlemisoskuse. Ma usun, et lastega suhtlemise omandab igaüks, aga antud eriala puhul teeb asja keerulisemaks aspekt, et lisaks lastele on palju suhtlemist ka lapse lähedastega. Lapsevanemad tahavad teada, mis tema lapsega toimub ja miks. Siin ongi arsti kohustus pidevalt seletada, võib-olla korrata sama teavet uuesti ja uuesti.

Hannes: Suhtlemise poolel ongi nii, et kõigepealt räägid lapsele, siis lapsevanemale ja siis räägid selle jutu uuesti, sest vahepeal on meelest ära läinud. Ma arvan, et kõige sobilikum inimene pediaatriasse on see, kes tunneb, et ta tahab sellega tegeleda, sest kui ei ole sisemist põlemist, siis see paistab üpris kergelt välja. Kui lapsevanemad seda ära ei taba, siis lapsed küll. 

Katrin: See on tegelikult universaalne mõte ja kehtib igas töövaldkonnas. Kui sul on mittemotiveeritud inimene, kes on lihtsalt lükatud valel ajal valesse kohta, siis sealt ei tule midagi head.

Millised soovitused annaksite arstitudengitele, kelle mõtted liiguvad samuti pediaatria residentuuri suunas?

Hannes: Esiteks peaks minema pediaatria tsüklisse väga avatud peaga, sest seal on ainulaadne võimalus kuu aja vältel rääkida väga kogenud pediaatritega. Kui seal lihtsalt istuda-kuulata ja mitte midagi küsida ning vaadata vaid korra lapsele otsa, siis see midagi erilist ei anna. Kuid kui küsida juurde ja olla ise aktiivne, siis saad vastu ka väga palju. Sama kehtib ka kuuenda aasta praktika kohta. Kui on huvi laste ja lastehaiguste vastu, siis on võimalik saada kogemust tehes kuuenda aasta praktika valiktsükkel pediaatrias. Seda võimalust tasuks kindlasti kasutada, kuna see on suuresti põhjus, miks ma pediaatrias olen.

Katrin: Alati saab arstidega vabatahtlikuna kaasas käia, võtad oma vabast ajast selle osa, mil käidki sind huvitavates osakondades ja jälgid arstide igapäevast tööd. Kliinilises osas on päevane kontaktõpe piisavalt lühike, et on vaba aega, mida kasutada enda harimiseks ennast paeluvatel teemadel.

Kui nii mõelda, siis on päris palju asju, mida saab ära teha. Erialaringid on äärmiselt geniaalne asi. Kes selle asja kunagi algatas, siis aitäh talle, sest see on väike kohustus, kuid lihtsalt imeline koht, kust saada spetsiifilisi lisateadmisi.

Hannes: Ma vaatan, et Eesti Arsti tuleb aina enam artikleid, kus autorid on arstitudengid. Ma arvan, et seda võimalust on alati tore rakendada. Kui on mõni teema, mis sind huvitab, siis tasuks leida inimene, kes on nõus sind juhendama, sest alati on, millest kirjutada. Artikkel võib olla case report, kokkuvõte või mingi üldine käitumisjuhend, kuidas teatud olukorda lahendada. See annab võimaluse teha teema endale fantastiliselt selgeks ja saad CV-sse ka ühe linnukese kirja.

Kas töö kõrvalt jääb aega ka perele ning hobidele?

Katrin: Ma leian, et praegu on sellega päris hästi. Esimene residentuuriaasta on väga väsitav, kuna järsku saad korraliku vastutuse enda õlule. Ma tundsin, et olin kurnatud just esimesel poolaasta ja seetõttu tõmbasin ühiskondlikke tegevusi ja muud aktiivsust teadlikult maha, sest pärast tööpäeva oli peale magamise midagi muud üpris raske teha. Nüüd seevastu tunnen jälle, et võiksin mingile uuele lainele minna.

Hannes: Mul on samad emotsioonid seoses esimese aastaga. Maikuu oli aeg, mil tundsin värsket energiat, et tahaks jälle midagi teha. Algus oli jah raske, sest kõik on uus, kuid mida kauem ühes osakonnas oled, seda lihtsamaks kõik läheb, seda tuttavamaks saavad need probleemid ning nende lahendused. Näiteks lapse läbivaatus muutub süsteemsemaks, läheb kiiremini, dokumenteerimine muutub efektiivsemaks. Ma arvan, et kui esimene raske periood üle elada, siis edaspidi on täitsa hea tasakaal. Meil on päris palju residente, kellel on lapsed ja perekond ning ka nende jaoks leidub aega. Jällegi tooksin siinkohal välja, et meil on selline üle keskmise parem.

 

CURARE

Eesti Arstiteaduseüliõpilaste Seltsi ametlik häälekandja

eays.curare@gmail.com